Millise klassi isolatsioonimantel on?

Isolatsioonimantlid liigitatakse tavaliselt erinevatesse klassidesse või tasemetesse, lähtudes nende kaitsetasemest, eelkõige nende vastupidavusest vedelike ja mikroorganismide suhtes. Klassifitseerimissüsteem võib erineda olenevalt piirkonnast, standarditest ja juhistest, mida tervishoiuasutused ja tootjad järgivad. Siiski põhineb Ameerika Ühendriikides levinud isoleerivate hommikumantlite klassifikatsioonisüsteem AAMI (Association for the Advancement of Medical Instrumentation) juhistel, mis kasutavad nelja kaitsetaset:
AAMI 1. tase: need hommikumantlid pakuvad minimaalset kaitset ja sobivad põhihoolduseks, näiteks tavalisteks patsientide läbivaatusteks ja protseduurideks. Need pakuvad kõige vähem vastupidavust vedeliku läbitungimisele.
AAMI 2. tase: selle taseme hommikumantlid pakuvad madalat kuni mõõdukat kaitset. Need sobivad madala riskiga olukordadeks ja protseduurideks, näiteks verevõtmiseks ja lihtsaks haavahoolduseks. 2. taseme hommikumantlid tagavad parema vastupidavuse vedeliku läbitungimisele kui 1. taseme hommikumantlid.
AAMI 3. tase: need hommikumantlid pakuvad mõõdukat kuni kõrget kaitset ja sobivad mõõduka riskiga olukordadeks, nagu õmbluste tegemine, keskjoonte sisestamine või hädaabiruumis töötamine. 3. taseme hommikumantlid pakuvad suuremat vastupidavust vedeliku läbitungimisele võrreldes 2. taseme hommikumantlitega.
AAMI 4. tase: selle taseme hommikumantlid pakuvad kõrgeima kaitsetaseme ja neid kasutatakse kõrge riskiga olukordades, nagu operatsioonid ja protseduurid, mis võivad suure tõenäosusega kokku puutuda vere või kehavedelikega. 4. taseme hommikumantlid pakuvad kõige suuremat vastupidavust vedeliku läbitungimisele.
Oluline on märkida, et siin kirjeldatud klassifitseerimissüsteem puudutab peamiselt tervishoiuasutustes kasutatavaid ühekordseid isoleerivaid hommikumantleid ja põhineb AAMI juhistel. Teistel riikidel ja organisatsioonidel võivad olla isoleerivate hommikumantlite klassifikatsioonisüsteemid või standardid.
Isolatsioonimantli valimisel võtavad tervishoiuasutused arvesse selliseid tegureid nagu konkreetne teostatav protseduur, vedelikega kokkupuutumise riski tase ning infektsioonitõrjepoliitikas ja -juhistes sätestatud nõuded. Sobiv kaitsetase valitakse nii tervishoiutöötajate kui ka patsientide ohutuse tagamiseks.